2.3 JUHTMETE JA KAABLITE TÜÜPPAIGALDUSVIISID

Juhtmete ja kaablite ehitus ja paigaldusviis peavad tagama nende kaitse mehaaniliste kahjustuste eest.

Voolu toimel juhid kuumenevad. Juhi ükski soon ega juht tervikuna ei tohi aga kuumeneda sel määral, et see oleks ohtlik juhi isolatsioonile, liidetele, klemmidele ja ümbrusele. Liigkuumenemist saab vältida õigesti valitud liigkoormuskaitse abil. Selle valikul tuleb arvestada ka juhi ümbruse temperatuuri.

Kestvalt lubatav koormusvool määratakse IEC standardeis tüüppaigaldusviiside järgi, mille põhimõtted on skemaatiliselt kujutatud joonisel 2.12.

Joonis 2.12 Juhtmete ja kaablite tüüppaigaldusviisid (allikas: EETEL, 2005, Elamute elektripaigaldised)

 

Tüüppaigaldusviisidel Al ja A2 eeldatakse, et sein koosneb ilmakindlast väliskihist, soojusisolatsioonist ja puit- vms sisekihist, mille soojusläbikandetegur on vähemalt 10 W/(m2 K). Toru paikneb sisekihi vahetus läheduses, kuid ei pruugi olla sellega kokkupuutes. Eeldatakse, et juhtides eralduv soojus kandub seinast välja üksnes läbi seina sisekihi. Juhtide paigaldustoru võib olla nii metallist kui ka polümeermaterjalist.

Tüüppaigaldusviisidel Bl ja B2 on metall- või polümeertoru paigaldatud puitseinale selliselt, et õhuvahe seina ja toru vahel on väiksem kui toru 0,3-kordne läbimõõt. Kui toru paikneb kiviseinal, võib juhtidele lubada suuremat voolu; kestvalt lubatav vool selle paigaldusviisi jaoks on väljatöötamisel.

Tüüppaigaldusviisil C on ühe- või mitmesooneline kaabel paigaldatud puitseinale selliselt, et õhuvahe seina ja kaabli vahel on väiksem kui kaabli 0,3-kordne läbimõõt. Kui kaabel paikneb kiviseinal, võib teda koormata suurema vooluga; kestvalt lubatav vool selle paigaldusviisi jaoks on väljatöötamisel.

Tüüppaigaldusviisil D on mitmesooneline kaabel tõmmatud polümeer-, tehiskivi-, betoon-või metalltorusse või -kanalisse, mis on vahetus kokkupuutes pinnasega; paigaldussügavus on 0,7 m ja pinnase soojuslik eritakistus 2,5 K m/W.

Tüüppaigaldusviisidel E, F ja G paikneb ühe- või mitmesooneline kaabel vabas õhus selliselt, et soojuse siire temalt ei ole takistatud. Tuleb arvestada päikesekiirguse ja teiste võimalike soojusallikate toimet. Tähtis on, et õhu loomulik konvektsioon ei oleks takistatud; selle nõude võib lugeda täidetuks, kui õhuvahe naaberpinna ja kaabli vahel on vähemalt sama suur kui ühesoonelise kaabli läbimõõt või mitmesoonelise kaabli 0,3-kordne läbimõõt.

 

Tegelikud paigaldusviisid võivad eeltoodutest ühel või teisel määral erineda. Kui näiteks paigaldada kaablid põrandale või lakke, sarnaneb see tüüppaigaldusviisiga C, kuid lubatav koormus on õhu halvema konvektsiooni tõttu väiksem kui paigaldamisel seinale. Kaablite paigaldamisel riiulile võib viimane olla kas augustatud (perforeeritud) või avadeta (laus); esimesel juhtumil on kaablite jahutustingimused paremad. Riiul loetakse aga augustatuks alles siis, kui selle avad moodustavad vähemalt 30 % riiuli kogupindalast. Kui avade suhteline kogupindala on väiksem, loetakse riiul lausaks. Redelpaigaldusel on õhu konvektsioon kaablite ümbruses tunduvalt vabam kui riiulpaigaldusel, sest redeli metallosad varjavad vähem kui 10 % paigaldustasandist. Konsool-, konks-, distantspell- jms. paigaldusel võib kaabli lugeda paiknevaks vabas õhus.

Joonis 2.13 Olulisemad paigaldusviisid

(allikas: EETEL, 2005, Elamute elektripaigaldised)

 

Juhtide ristlõige tuleb valida selliselt, et juhi kestvalt lubatav vool oleks suurem kui vooluahela arvutuslik vool või äärmisel juhul arvutusliku vooluga võrdne. Teiste sõnadega, tuleb täita tingimus

milles IB on ahela arvutuslik vool, Iz aga juhi lubatav vool (tabelist 2.4,standardeis esitatud täpsematest tabelitest või juhtide tootja andmetest), korrutatuna ümbritseva õhu või pinnase temperatuuri ja juhtide paigaldusviisi eripärasusi arvestavate parandusteguritega.

Tabel 2.4 Juhtidele kestvalt lubatavad voolud tüüppaigaldusviiside korral (allikas: EETEL, 2005, Elamute elektripaigaldised)

 

Seintele või seinte sisse paigaldatud juhtmed ja kaablid peavad kulgema kas püst- või rõhtsuunas. Paigaldise nähtavad välisosad (lülitid, pistikupesad, harukarbid jms.) peavad seega laskma juhtmete või kaablite kulgu ligikaudu ära arvata. Joonisel 2.14 on näidatud juhistiku paigaldamise eelispiirkonnad ning pistikupesade ja lülitite eeliskõrgused seintel, mida ei kasutata tööpindadena, seega eeskätt eluruumides.

Joonis 2.14 Juhistiku paigalduspiirkonnad ning lülitite ja pistikupesade paigalduskohad ruumides, mille seintel ei ole tööpindu (mõõtmed sentimeetrites).

(allikas: http://www.ene.ttu.ee/elektriajamid/oppeinfo/materjal/AAV0150/3.1_Juhtmed_ja_kaablid.Slaidid.pdf)

Eristatakse kohtkindlat juhistikku, mis lõpeb pistikupesa, ühenduskarbi või lülitiga, ja teisaldatavaid juhte, millega ühendatakse teisaldatavaid tarviteid ja seadmeid, mida paigaldamisel või puhastamisel liigutatakse (nt salvestusküttekehi) On aga ka tarviteid, nt kohtkindlalt paigaldatud elektriboilerid, mille ühendamiseks võrguga võib kasutada kohtkindlaid juhte (nt PPJ-juhtmeid). Teisaldatavad juhtmed ja kaablid peavad vastama neile mõjuvatele mehaanilistele toimetele. Vannitubade ja duširuumide kohta kehtivad rangemad reeglid, mis sätestavad juhtmete ja kaablite paigutuse ning paigaldusviisi. Näitena on joonisel 2.8. esitatud vannitoa jaotamine ohtlikkustsoonideks, milles tohib olla üksnes selliseid juhte, mis on paigaldatud kohtkindlalt, millel ei ole metallkesti ja mis toidavad kas selle tsooni või sellest ohtlikuma(te) tsooni(de) kohtkindlaid elektritarviteid (nt elektriboilereid).

Joonis 2.15 Vannitoa ohtlikkustsoonid

(allikas: http://electric-tolk.ru/wp-content/uploads/2012/03/%D0%97%D0%BE%D0%BD%D1%8B.png)

Kui vannitoa või duširuumi seina vastaspoolele (külgnevasse ruumi) paigaldatakse juhistikke, tuleb nad tsoonide l ja 2 vastas paigaldada nii, et nende kaugus vannitoa või duširuumi seina pinnast oleks vähemalt 60 mm. Sellega välditakse nende juhtide kahjustamist seinte puurimisel vannitoa või duširuumi poolelt nt vannitoaseadmete paigaldamisel.

Tsoonides 0, l ja 2 ei tohi paikneda seadmeühenduskarpe, pistikupesi ega lüliteid. Erandiks on tsoonide l ja 2 kaitseväikepingelülitid ja tsooni 2 kaitseeraldustrafoga varustatud pistikupesad pardlite toiteks. Tsooni 3 ja sellest väljapoole võib paigaldada pistikupesi, mille kaitseks kasutatakse kas kaitseeraldust, kaitseväikepinget või rikkevoolukaitset. Elektriseadmete nõutavad kaitseastmed vannitubades on esitatud joonisel 2.16.


Joonis 2.16 Elektriseadmete nõutavad kaitseastmed vannitubades (allikas: http://cdn31.mdomukr.smcloud.net/t/photos/fc/97/3d/25a46afe33/skhema.jpg)

Paigaldamisel on vaja meeles pidada kasutatavate elektriseadmete ohutusklassi:

I - ohutusklass põhineb seadme kaitsemaandamisel kaitsejuhi PE kaudu. Tunnuseks on kaitsekontaktiga pistikühenduse olemasolu. Pistikupesa kaitsekontakt on kohtkindla elektripaigalduse kaitsejuhiga maandatud.

II - ohutusklass põhineb, lisaks seadme põhiisolatsioonile, veel täiendava töökindla kaitseisolatsiooni kasutamisel, mille läbilöögi tõenäosus on väike. Kaitseisolatsioon tagab nii otse- kui kaudpuute kaitse. Selle klassi elektriseadmed ja tarvikuid ei kaitsemaandata.

III - ohutusklass põhineb kaitseväikepinge toitel, mille tulemusel inimese keha läbiv rikkevool ei ole ohtlik ja nii on tagatud otse- ja kaudpuute kaitse. Kaitseväikepinget kasutatakse halogeenlampvalgustite, uksekellade, vannitoaseadmete jt. toiteks. Kaitse väikepingeallikateks on madalpingevõrgust toidetavad turvalised väikepinge eraldustrafod. Kaitse väikepingeahel võib olla maandatud või maandamata. Enamkasutusel on maandamata ahelad.